Üks tee, mitu valikut

Posted on 10/04/2011 by kuristikulill

Iga lõpp tähendab uue algust
Abiturient Raili jaoks algab kõik gümnaasiumi lõpuaktusel, kui ta lõpetab aasta täis liblikkerget ja õrna armastust, valu ning leina. Neiu jaoks oli see aasta üks ring, üks lugu, mis õpetas teda rohkem kui kaheteistkümne aastaga õpitud ja kogemused. Ta on kogenud tõelist armastust, kaotanud selle ning peab elama edasi teadmisega, et ta hakkab oma tulevast last üksinda kasvatama. Ta elab.

Mis on õigesti elatud elu?

Eesti kirjanik Heli Künnapas näitab igati tubli õpilase 17-aastase Raili kaudu, et isegi kui arvame end elavat ideaalset ja idüllilist elu, võiksime endalt küsida:„Aga mis siis, kui… ?“. Mis siis, kui me ei tee kõige õigemaid otsuseid, ei vali kõige lihtsamat ning turvalisemat teed? Mis siis, kui oheldaksime kordki saatuse eluvankri ette, mitte ei lase ennast vabatahtlikuna rakkes hoida? Mis siis, kui meie ees avaneb piltmosaiik oma nii süngete kui kirkate värvidega? Isegi selliste avastuste juures loeb veel ainult üks asi – kas julgeme riskida ja trotsida keerdkäike?

„Esimese armastuse ohe on viimaseks mõistuse ohkeks“ (P. Charron)

Väikese Oodvere kolkalinnas alustavad õpinguid Raili klassis ka kaks noormeest: atleetlik ja sarmikas Marcus ning eraklik Roomet. Railile meeldib Marcus esimesest silmapilgust ning juba õige pea joob noor neiu esimesi sõõme peegelpildisarnasest hingest, mistõttu tabab tedagi dopamiini sõltuvushaigus – armumine. Esmakordselt hõljub Raili pilvedes, unustades seni tähtsad õpingud ja treeningud. Ta kingib Marcusele oma süütuse, kuna on veendunud tema õigsuses. Kuid tormipilved ei jää paradiisi kohale kogunemata, sest loodus pole kunagi täiuslik ega veatu. Vanemad manitsevad teda õppima, treener hoiatab, aga ka see pole kõige hullem. Selgub, et Marcus on tavaline nooruk, kellele meeldib pidutseda ja veel rohkem alkoholi kõrist alla lasta, olles samal ajal saladusi täis. Ainuke, kes paistab suutvat selgust tuua, on teine uustulnuk Roomet, kes hoiatab Railit Marcuse eest. Kui lõpuks Raili kuuleb Roometit ja Marcust ühendavast kuritegelikust minevikust, otsustab Raili teha lõpparve poisiga, keda pidas enda teiseks pooleks.

„Kas meil on üldse enda jaoks olemas kedagi peale iseenda?“

Tagasi reaalsuses märkab Raili ka oma sõprade suhtumise muutust temasse. Pärast üht treeningut paiskab tema parim sõber näkku kõik, mis ta arvab Railist. Raili on alati teadnud, et tüdrukud kannavad ta peale viha, kuna ta Marcusega käis, kuid nüüd tuleb välja ehtne kassivõitlus saagi pärast. Kuigi ta lepib ära Maretiga, ei suuda ta siiski teda enam usaldada. Seetõttu hakkavadki teda painama mõtted, milleks üldse on vaja teisi inimesi enda kõrvale ning kas nendeta ei saaks. Pärast seda suudab Raili uuesti keskenduda oma õpingutele ning meeles pidada üht: ta on ju alati teadnud, missuguse raja ta valib endale. Ometi on saatusesõrm jälle teisel meelel…

„Me saame koos kõigega hakkama!“

Roomet, kes oli mitmeid kordi Railit koju saatnud ja teda aidanud seoses Marcusega, saab uue koha tüdruku südames. Isegi, kui Roomet kakleb neiu pärast Marcusega, andestab neiu talle, sest teab, et Marcus on selle ära teeninud. Raili on veendunud, et alles nüüd on ta leidnud selle kõige õigema, kellega koos unistada teest elu lõpuni. Ta õpib tundma ringi, kus iga inimene otsib oma õnne, kuni leiab selle. See ei saa aga juhtuda enne, kui saadakse aru, et kõigepealt peab ennast armastada ning endaga rahul olla.

Saatusetragöödia või juhuslik kurbmäng?

Roomet on surnud. Ta suri trombi tõttu, mis oli tekkinud pärast kaklust Marcusega. Tundub ebaõiglane lahutada kaks inimest, kes teineteist niimoodi armastasid ja nii vähe said koos olla, nagu Roomet ja Raili. Mida teha edasi? Kuidas elada edasi? Kõik tundub nii otsas ja lõplik. Need küsimused jooksevad läbi Raili pea, kuid ta teab, et see ei ole lõpp. See on algus ja ükskord saab ta uuesti kokku Roometiga. Ta võib ainult olla õnnelik, et ei valinud seda kõige sirgemat teed, vaid võttis sellest ühest aastast kõik, mis võtta annab. Lõpuks ometi oli ta rahul.

Mis on siis elu? Julgus riski võtta, haiget saada, teisiti teha, kui traditsioonid nõuavad ning omandada oma kogemused, mille läbi tunda end täisväärtuslikuna. Ei saa oodata, et õnnelind teeb pesa meie südamesse, kui me oma tegudega ei kutsu teda. Ainult meie endi kätes on mängida peaosa elus, haarata kinni võimalustest ning püüda unistusi. Teadmised ning kogemused pole juhised, vaid abivahendid, mida kasutada. Kõik algab siit, iseendast. Seda õpib Raili ainult ühe aasta jooksul. Ta pole enam õppeaasta alguses olnud naiivne tütarlaps, kes arvas end teadvat kuhu suundub. Nüüd ta oli kindel selles.

See ei ole järgmine äratuskellaefekti taotlev noorteraamat, millega püütakse tuua välja teismeea negatiivsed küljed ja mured. Heli Künnapas on suutnud väga tõetruult iseloomustada nii kodust kui ka koolielu, kus kohati tundus kõik otsekui väljavõte minu abituuriumi ajast. Autor on jutustanud hoopistükkis hoiatusloo sellest, kuidas tuleb teha valikuid, mis ei eelda alati pealtnähtavat õigsust, vaid vaba tahet. Ainult siis saame rahul olla, kui teeme endale meelepäraseid asju. Just seda vabastavat tunnet jahib suhteliselt noor kirjanik, kelle esikromaan on suutnud tabada teismeea rasket ja keerulist perioodi. Mulle endale meeldivad rohkem lüürilisemad ja väljendusrikkama sõnastusega raamatud, kuid saan aru, et teose lugejaskond on erineva vanuseastmega. Mul hea meel, et lugesin Eesti kirjanikku, kuna kipun eesti kirjanduse varju jätma. Kindlasti soovitan seda raamatu teistele lugeda, kuna see kannab väga selget mõtet: igaüks meist tahab olla vaba ning hoida oma elu kontrollpulti. Heli Künnapas teosega „Lõpupidu“ suudab inspireerida iga lugejat, mida võib lugeda suurimaks alistatud väljakutseks – anda raamatuga kaasa mõte.

Posted in Mõtteid Siin ja Praegu | Leave a comment

Valmis

Posted on 10/04/2011 by kuristikulill

Oma arvustusega sain siis ühele poole, postitan selle siiagi, mis sest, et mul on seda natuke piinlik teha, kuna ..see ei ole päris minu tase. AGA kallis blogirahvas – ma usaldan täiesti teid hindama seda 

TÄNA oli laulupeole ettelaulmine. Hästi armas ja tore oli. Nii…laulud olid, nagu nad olema peavad, nagu mõeldud. Väga tore proov, mina olin vägagi asjalik. Pärast oli ettelaulmine ka, ma närvis isegi ei olnud. Aga Pärt ja Urve olid küll väga haiglase väljanägemisega, heh. I kategooria. Midagi muud ei saanud oodata..mäletan, et kui tulime TArtust tagasi, siis olid tee ääres kaks hääletajat (noormees ja neiu). Kuskilt tagant tuli hüüe, et võtame peale. Võtsimegi. Ma selline palavikus ka ja olin väga jutukas. Tuli siis jutuks, kust me tuleme. Ma siis uhkustasin, et vot, hullult hea koor, alati I kategooria laulupeol jne.
Ära me laulsime. Me vist saime madalad punktid siiski. Noh, mind see puntkijahmerdus ei huvita, kuigi urvele tundub see küll nii südamesse minevat. Noh, aga sellest ka kunagi 

Ei tea, kas peaks kodulehekülje tegema..iseenesest mõnes mõttes mõttetu, kui mul on siin blogi..Aga seal saab nagu kenasti panna pilte, dokumente(saaksin enda kirjutusi niimoodi kenasti lahterdada)..aga pm saaksin siia ka endale tekitada sellised asjad ..Mõtlen. oleks jälle millega tegelda, samas olen niigi liiga palju arvutis..

Hmm, aga eks siis mõtle seda asja ma isekeskis. Lugege siis arvustust..

Posted in Mõtteid Siin ja Praegu | Leave a comment

Hmm.

Posted on 09/04/2011 by kuristikulill

Olen arutluse mustandiga valmis. See juba on tähistamist väärt. Sest mustandiga töötamine on alati kõige nauditavam töö. Ja selle töö jätan ma tegelikult homseks, sest mul on homme laulmine, ehk kuidagi inspireerib. Ja pöidlad pihku, et tuleks päikseline ilm ka homme. Kui võrrelda eilset ja üleeilset kirjutamist tänasega, siis..täna tuligi inspiratsioon peale, aga eelmised madalarõhupäevad olen välja kiskunud tangidega teksti, so to say. Mida põnevat siis teinud?

Noh, ausalt öeldes mitte midagi. Ainuke tähelepanuväärne osa on see, et olen ajalugu õppinud. Ning mul on palju parem tunne kohe, kui algus on tehtud. Ainuke selline mõru mekk on reedese konsultatsiooni koha peal. Või peaksin ülema -konsultatsiooni, mida ei toimunud- koha peal. Nii oligi, et alles neljapäeval saadud töölehti tegin poole ööni, siis kappasin Eesti ajalooõpiki läbi (kiviaeg kuni taasiseseisvumine!) JA reedel siis.. jäin maha kahest bussist ja seega ootasin kaks tundi seda konsultatsiooni NING TA ISEGI EI ÜTLE, ET SEDA EI TOIMU!! Ma olin täielik zombi reedel, käisin liinuga pubis ja jõin kohvi nagu hull, et end üles turgutada enne konsultatsiooni ning siis… suletud ukse taga ootasimegi õpetajat, kes laskis meid üle. Väga..not welcoming tuleviku suhtes..
Aga hea meel on mul ikkagist õpitu üle, sest ma tean, et mul on miljon asja veel õppida, aga sellest 1/1000000 on mul omandatud.

Selle arvustuse panen ka ehk üles kunagi, kui rahul olen sellega. Samas olen nagu kunstniku iseloomuga- isegi, kui maal on maha müüdud tahaks ikka minna uue omaniku koju, et paar pintslitõmmet teha täiuslikkuse nimel. Aga tõde on ju see, et täiuslikkust ei eksisteeri. Me oleme nii kiiresti muutuvad, et see, mis kord tundub nii ilus ja kena, võib teinekord mõjuda halvasti. Seetõttu ongi elu huvitav- pidev muutumine, pidev täiustumine, aga täiuslikkust pole.

Panin kõrvale liisu, oma sõbranna blogiaadressi. Ta lõpetas eelmine kevad Rakvere Gümnaasiumi, tegi katsed kuhugile fotograafi erialale, kuid ei saanud sisse. Põrutas siis hoopis Austraaliasse.

Ja seda ka, et naudin täna viimast päeva ja ööd üksindust.  Ema-isa tulevad homme mingi kell, ma isegi ei tea täpselt. Aga lõpupoole tegelikult harjub täitsa ära ise vastutamine ja olemine. 

Posted in Mõtteid Siin ja Praegu | Leave a comment

Hei!

Posted on 05/04/2011 by kuristikulill

Kuna ma olen kogu aeg siin MINA ja MINA, siis unustasin eile rääkida, et kui käisin asju ajamas suure vahetunni ajal, siis möödusin aeglaselt kõndivast mustast naisest, kel oli taskurätt käes ning tardunud pilk. Tuletas meelde, kui mina leinas olin. Siis on selline tunne, et … kõik toimib, aga ise ei saa sellest aru. Kuidagi väga eraldatud tunne, miski ei pääse sellest leinaseinast läbi. Oledki iseendaga üksinda. .

Lihtsalt sellised mõtted jooksid mu peast läbi, kui ise tormasin mööda.Täna koolis ei käinud, sest midagi erilist seal polnud. See-eest homme pean minema  ehk siis hommikul vara üles.

Kolmandaks. See minu arvustuse tähtaeg läheneb halastamatult. Ei olegi 15. aprill, on 11., mis tähendab, et läheb kiireks, või mis. Niisiis homme lippan raamatu järgi. Õnneks Kadri mulle just soovitas ühte, mis ma kavatsen laenutada.. Ja siis midagi veel. Homme hakkan käppelt lugema. Mul oli tegelikult täna juba tuhin ja minek sees, et tahaks kirjutada. Aga ei saa ju kirjutada millegi kohta, mida pole lugenud veel. Igatahes, see kirjutamine toob kaasa selle, et ma ei kirjuta nüüd mõnda aega. Lihtsalt, et ma ei saaks endast välja midagi kirjutada… Kes juba kauem mu blogi loeb, kas olete tähele pannud, et ma ei kasuta enam üldsegi nii palju igasuguseid metafoore ja väljendeid? Täiesti arusaadav jutt ju. Vot see ongi sellepärast, et ma nii palju siin kirjutan. Tegelikult mul tuleb neid ikka, aga…. ma olen mõelnud seda nii palju ja neendnud ka, et kui head monoloogid tulevad mul enne magamajäämist, aga lihtsalt ei viitsi pliiatsit ja paberit kätte võtta. Ml võtab niigi magamajäämine aega, siis tuleb ära kasutada une saabumist..

Ma olen siin väga head muusikat ka kuulanud eesti oma. Somnambuul “Puud”.. “haldjamälestus”..”hingus” . Vist olid ka kaks teist Somnambuuli omad. Ja igast veel….

Vot.

Posted in Mõtteid Siin ja Praegu | Leave a comment

Midagi on ikka väga valesti

Posted on 04/04/2011 by kuristikulill

Lihtsalt..tõin täna puid ja varsti näen, et põrandal on ämblik. Mul oli parajasjagu käes lühike hari ja ma lihtsalt.. lõin ja lõin ja lõin (sest ma ei saanud talle pihta) ja lõin, kuni lõpuks sain hävitava löögi anda. Mulle endale kangastus silmade alla episood filmist Patrioot (väga hea film), kuidas see pereisa, kes oli relva kasutamise aastaid tagasi endal ära keelanud, võttis pärast seda, kui ta üks poegadest lasti ta silme ees maha ning teine viidi ette, päästmisoperatsiooni selle teise poja päästmiseks. Annan teile selle youtube’i aadressi, kus saate seda näha. Minule kangastus silmade ette just see sarnasus selle pereisaga, kuidas ta tomahoogiga rapib ja rapib seda meest seal vees (4:42 –http://www.youtube.com/watch?v=XbtA0TIyoI8 ).. Jõle. Endalgi oli seda ämblikku tappes nii halb olla.. Meeldivaid unenägusid mulle 

See vist nüüd ei jäta kõige paremat muljet minust.. Foobia, kui suudaksin seletada. Mul on päris mitmeid foobiaid ja teate, nendega on tõsiselt raske. Jep, raske on ümber õppida. Ükskõik, kui palju ma endale ei seletaks, et need ei kahjusta mind mitte kuidagi, ma ei suuda endale seda sisendada…Ämblikutega kohtun ma kõige rohkem, aga ikkagist ei suuda ma mõelda muust, kui nende kiiresti liikuvatest kehadest ja issand jumal, mis neil selle paksu keha all veel on!!! Aga mul on veel üks foobia..kõige hullem neist, ütleksin. Sest.. ahh, see on see asi, millest ma üldse pole tahtnud rääkida. Mäletate, rääkisin, et midagi juhtus 8 aastat tagasi veebruari lõpus? Jube.. ma ei tahagi sellest rääkida, sest esiteks see asi, mille ees tunnen hirmu, on nii igapäevane asi (õnneks pole kokku puutunud konkreetse objektiga juba aastaid. Millest mul on kahju. tahaksin, et saaksin vastu seista.. mitte põgeneda ) ja teiseks need tagajärjed ( ja tagajärjed kõnelevad selgesti, mis mind tavas. See hirm postkasti juurde minna oli täiesti omal kohal)..Vaadake, ma nagu tol ajal ei rääkinud seda kellelegi, siis tundub, et mitte keegi ei saa minust aru. Küll aga oleks mul vaja arusaamist, et keegi kuulaks ära, püüaks samastuda, et ma ei tunneks end üksinda selles hirmus. Sest tegelikult kannan ju seda kõike kogu aeg kaasas..

http://www.postimees.ee/luup/98/06/teadus1.htm

Posted in Mõtteid Siin ja Praegu | Leave a comment

Mida arvate? 2

Posted on 03/04/2011 by kuristikulill

Lihtsalt annan lingi, ei hakka koppima. Siis saate ise ka jälgida, kui soovi on. Selle unes rändamistega, nii et saame iseend juhtida…No.. Minule tundub, et see ei ole hea. See on minu meelest selline alateadvuse tööaeg, millesse me ei peaks sekkuma. Kardan, et võime midagi kahjustada, segada loomulikku protsessi. Ei tasu jamada.. Kuigi väga ahvatlev tundub. Mõelge..teha reaalseks oma soovid.. väga cool. 

http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?t=2866

******
Ma natuke sirvin siin ülepilguga..päris huvitav. Homme, oi, kell on juba üle südaöö, loen korralikult üle..

Posted in Mõtteid Siin ja Praegu | Leave a comment

Doreen Irving “Olin nõid”

Posted on 03/04/2011 by kuristikulill

Autor räägib oma lugu, kuidas ta oli
vaene
varas
kodust põgeneja
prostituut
striptiisitar
narkomaan (marihuaana suitsust kuni heroiinini)
jälle prostituut
vanglas
satanist
mustade jõudude kuninganna
vaimuhaiglas
usklik

Tema tee jumalani. Ma praegu just lõpetasin raamatu ja selline imelik tunne on see. See lõpp oli nii.. kurje vaime aeti sellest Doreenist välja. Ja siis kuidas ta hakkas nägema jeesust ümberringi, jeesus rääkis temaga, sest samal ajal kõneles Doreeniga ka Lucifer, Ja siis ta seal vaimuhaiglas oli igasuguste ravimite all. VÄGA kahtlane jutt. Mõtlesin alguses, et võiks soovitada, aga ütlen hoopis, et ärge lugege. Väga vastik raamat. Mida sealt teada sai, oli narkootikumide mõju. Doreen räägib, et tema, nagu ka kõik teised noored, arvas, et ta suudab panna vastu narkotsile. Väga levinud arvamus, ei tea ühtegi, kes oleks suutnud. Ning Doreen isegi kinnitab, et see on täielik altminek. (kunagi, kui lugesin noorteromaane, siis seal oli ka neid “võimsaid” tegelaskujusd, kes arvasid end suutvat vastu pannas sõltuvusele) Uimastid võtavad inimese nii enda valdkonda, et jube. Kõik sai alguse sellest, et üks mees pakkus Doreenile üht erilist suitsu (marihuaana). Doreen, kes tundis end sitasti võttis vastu ja tal hakkas parem, ta oli pilvedes ning pärast paari tundi tahtis ta veel. See kundede kütt oli endale uue ohvri saanud. Varsti tutvustas ta talle heroiini. Doreen, kes oli juba lapsena õppinud varastama, et tema ja ta õed saaksid midagigi süüa, siis hakkas jälle varastama, et saada raha. Narkots oli väga kallis. Aga kord jäi ta vahele+ ta kotist leiti narkootikume. Ta viidi kohtu alla ning mõisteti kolmeks kuuks vangi. Doreen viidi seal vanglas alguses hoopis pehmelt polsterdatud kongi, kus algas võõrutusperiood. Teel sinna kuulis ta valje kisasid. Varsti ta karjus ise. Nii hull oli olla, hallutsinatsioonid jne.

Selle raamatu põhi mõte, mis mille mina endaga kaasa võtan, on see, et ei tohi lasta end tõmmata kuhugile ringi, kust enam välja ei saa. Olgu selleks siis vargus, valed, prostitutsioon, uimastid, satanism, kristlus (jah, ka kristlust pean mina ajupesuks ) või muu, mis takistab. Viibimist. REAALSES elus. (mõnikord ajab ka see reaalsus hulluks, kuid siiski see on tugi) Ma olen küll alati olnud selles mõttes usu poolt, et on inimesi, keda see aitab. Näiteks mu naabritädi (minu naabrid on usklikud) rääkis, kui tema ema ja isa surma vahel oli ainult üks kuu, et jumal aitas teda. Ning mu naabritädi on selles mõttes nagu normaalne, et ta ei suru mitte kuidagi meile peale tema usku. Ta lihtsalt ongi rääkinud, kuidas teda see on aidanud. Aga noh, käia ringi ja jagada lendlehti ning olla usukuulutaja, nagu oli seda Doreen lõpuks…. Ma ei oska öelda. Ma lähen ringiga mööda sellistest asjadest, sest mina tean, kui kergesti mind on võimalik ringi tõmmata.

Tõesti kahtlane raamat. See on nagu õudusunenäost ülesärkamine, kus on vaja kähku siseneda reaalsesse maailma. Ma siis tavaliselt mõtlen kiiresti sõnadele, nagu pesu pesemine, hamburger, juukselakk vms. Ning seetõttu lähen nüüd vaatan ka telkut. Et selle raamatu mõjust vabaneda.

Kes tahab ka vastikult end tunda, kuulake seda hingekriipivat laulu.

Ema-isa läksid ära. Üksinda ei ole hea olla. 

Posted in Mõtteid Siin ja Praegu | Leave a comment

Kirjutan nüüd

Posted on 03/04/2011 by kuristikulill

Minu meelest tähtis teadaanne, et tänase Hercule Poirot’ pealkiri on “Mõrv Idaekspressis”. Algab ta 22:00 ETV pealt. Agatha Christie romaanidest kõige parem, ei oskagi öelda, kas ka film (pole ise näinud seda), aga soovitan (Y) Thumbs up or smt like that

Posted in Mõtteid Siin ja Praegu | Tagged Hercule Poirot, kriminullid | Leave a comment

Päästa kõiki lõuakoera hambust | ZZZZZZZZ

Posted on 02/04/2011 by kuristikulill

http://maa-ja-ilm.laulupidu.ee/meedia/0710-Cyrillus-Kreek-Requiem-Domine-Jesu.mp3 Hästi kenasti voogab kõik selles. Nkn olen suht üksik fänn, aga

Ma olen jälle maganud siin õhtuti. Harrastan Neeme režiimi: varakult üles, uinak päeval ja vara magama. Aga miks ma praegu kirjutan, on põhjus selles, et täna kavatsen teleka ees vedeleda, kuid ma nii hirmsasti haigutan siin, et kui mul on plaanis kolme filmi vaadata, siis hea, kui esimesegi saan vaadatud.

Täna oli proov. Väga kahjuks ma seal alguses ei olnud. Kahjuks tõesti, sest täna olid vilistlased näiteks, keda oli hästi kena näha. Ja hästi tore oli ka rõkatada seal suure kooriga.. Laulud kõlasid nagu laulud peavad kõlama, ikka tunde ja tahtmisega. See aktiivne koor ongi selline, et … noot noodi järel, aga seda, mis on noodi sisu või miks need niimoodi kirja on pandud, see nagu ei huvita. Jah, viisist saavad aru, aga viisi sisust mitte. Aga pole ka nagu midagi imestada, kui (mind see alati nii ärritab) räägitakse enne proovi, et ei viitsita üldse laulda, miks nii kaua lauldakse, millal vabaks saab jne jne. Sellist seltskonda mõnu ja üheskoos musitseerimise pool ei huvita… Kuidas võimalik? Kui laulupeol satub mulle mõni ette selline (on ka sattunud), siis põrutan ka..Üleüldiselt inimesed. Laulupidu on püha. Täna siis tekkiski selline hull feeling juba sisse, et..tõstab lendu. Väga tore, kui vilistlased ka meie seltsis. Väga kena oli laulda, väga lihtne ja mõnus. Vb ka seetõttu, et ma laulan juba pohhuistlikult, see laulmise mõnu ongi nagu tore, ei mõtle enam, et .. Noh, ei mõtle  Ongi laulu ime ainult.. Hääle ime.. Tänulikkus. Armastus. Heaolu. – Mitte-Riinimanda (L)

Heh  Lähen..

Posted in Mõtteid Siin ja Praegu | Leave a comment

ei mõtisklegi midagi..

Posted on 01/04/2011 by kuristikulill

Joon hommikukohvi, magusat, koorest ja lahjat- nagu mulle meeldibki. Kell on 9:46 ja kuulan Billy Joeli viisistatud häälepikendusi. Täiesti chill olemine.
Kooli ma ei läinud täna, kuna kaks esimest tundi jäid ära ning viimane tund ka, nii et miks sinna kolmeks tunniks ikka ronida. Abituuriumi aeg on päris kena 

EILE oli koolis ka halb olla. AGA pingutasin ära. Seda esiteks, kuna ma käisin endale telefoni ostmas (käppelt läks seekord, sest mulle ei saanud helistada ning hommikune süsteem oli järgmine: ema helistas isale 6.20 -> isa tuli mind äratama, sest mul pole äratuskella  ) ja kätte ma ta sain. Mingi lihtne masin on, aga ma pole fancyt taotlev. Mingi kampaania pidi käima, et saab nutitelefoni või puutetundliku 20 € (nagu päris tõsiselt otsisin 30 seki euromärki, mida pole ja siis arvasin õigesti, et see võiks asuda viie all ) odavamalt, mida isa tahtis ka mulle peale suruda, aga.. ma selline lihtne inimene. See kallis telefon oleks lihtsalt märk, et mul on raha. Ma ei taha seda. Isa tuli seetõttu kaasa, et panna mind temaga ühte lepingusse, siis saan vanematega ja kadriga vist ka tasuta rääkida. Lahe.

Nii, siis käisin eile ka bio järelvastamas. Olin ainuke ja mina, kes ei karda nagu õpetajatega rääkida, ütlesin kohe sisendes, et ei vedanud õpetajal. Ikka on keegi, kes peab tulema ja rahu rikkuma. Tema vastas, et ta mõõdab järeltööde hulka, mida ta peab parandama, kilodes. Küsinud, mis tööd tahan teha, tõi ta selle vaheruumist ning.. See järgnev nüüd on minu meelest huvitav, ütles ta ilma igasugust sissejuhatust tehes väga tõsiselt ja kuidagi mind uskuma panna tahtvalt, et ega ta tegelikult selline ei ole… Ja siis vaikis. Huvitav ongi osa, et ta tegi seda kohe, äkitselt ja et ta ei hakanud vatrama mingit juttu seal..Sest usun, et tema jaoks ongi nagu raske tunnistada midagi.. Ma olin täiega blown away, hea, et suutsin suugi kinni hoida, aga ta oli teistsugune..Ja siis arutasime minu eksameid ning mina sain südamest rääkida, mida lähen õppima, kui väga tahan õppida ja lõpuks jõudsin ka oma töö tegemiseni. Kui hakkasin klassist välja minema, siis ta ütles esimesena väga laialt naeratades head aega. Ja mina vastasin talle ka oma erilise naeratusega, mida teenivad ära siiski ainult põhjusega inimesed (minu silmis on sära ning voogab minust välja headust- nii kujutan mina ette) ja läksin ära. Lahendatud. Kummale see suurema kergendusena tundus või kes vajas seda lahendust rohkem, seda ei teagi.

Ja õhtul..ma tegin söögi soojaks ja lehtsalati salati (kas mna olen seda rapuntsli juttu juba rääkinud? Ehk olen. Kordan igatahes üle, et arrrmastan seda salatit. Mm) valmis, panin külmikusse tõmbama ning mõtlesin, et lähen heidan korraks voodisse pikali enne sööki. Järgmine hetk kutsus isa mind sööma, ma ei läinud. Uni oli mind vallanud. Seetõttu tõusingi nii varakult ülesse, et tegelikult olin päris kaua juba magand 

Täna saan ehk läbi selle “Olen nõid”, siis saan sellest rääkida.

Ja nüüd lähen pannikaid tegema. Bio õps ütles, et mingi tegelinski peab parimaks hommikusöögiks pannikaid moosi või meega. Sisaldab palju süsivesikuid, mida keha saab kiiresti hakata kasutama. Iga hommik ikka ei viitsi, küll aga tean, et oskan väga maitsvaid pannikaid teha. Aidaa!